Tegevused‎ > ‎Green Belt‎ > ‎

Partnerid

Partneriteks Eestis: Eesti Maaülikool www.estoniangreenbelt.eu

MTÜ Läänerannik keskendub oma tegevusega Vormsi saarele.

VORMSI

Vormsi vanemad ja ühtlasi kõrgemad osad tõusid üle merepinna ligikaudu 3 000 aastat tagasi. Tänane Vormsi, see on üks suur ja arvukalt väiksemaid saari, kokku 93 km2 kuiva maad. Vormsi maastik on väga vaheldusrikas. Suhteliselt tasast pinnamoodi liigestavate rannavallide ja saart loode-kagu suunaliselt läbivate ooside vahele on peidetud järvikuid ja soolaike. Saare lääneosale on iseloomulikud looalad ja kadastikud, idaosa on madalam ja soisem. Üle poole saare pindalast on kaetud metsaga: lääneosas valdavalt männi ka kuusemetsad, idaosas on ülekaalus lehtpuud. 
Saare looduse mitmekesisus on kujunenud mõistliku inimtegevuse tagajärjel. Sajandeid lagedad hoitud kadakased rannakarjamaad ja puisniidud on usina saarerahva töö tulemus. Vormsi saar on ainulaadne väikesele pindalale koondunud loodusliku mitmekesisuse poolest.2Siin esineb mitmeid kogu Euroopas ja Eestis ohustatud taime ja loomaliike. 
1989. a. Kuulub Vormsi saar koos ümbritseva merealaga Lääne-Eesti saaretiku biosfäärikaitseala koosseisu. 2000. a. moodustati Vormsi maastikukaitseala saare omapäraste loodusmaastike ja piirkonnale iseloomulike pärandkultuurmaastike ning haruldaste liikide elupaikade ja kasvukohtade kaitseks. Alates 2007. a. jäävad väärtustatud rannikuelupaigad Natura 2000 võrgustikku Väinamere hoiuala koosseisus. 

Vormsi on ajalooline rannarootslaste asuala. Rootslaste sisseränne saarele toimus ilmselt 13.–14. sajandil, kuid tõenäoliselt oli siin hõre asustus ka juba enne seda. Saare asustajate päritolule viitavad külade nimed ja omapärane külaarhitektuur. II Maailmasõja eel elas Vormsil rohkem kui 2500 inimest: mehed sõitsid merd ja tegelesid kalapüügiga, talutöö oli naiste kanda. Vormsi kartul, õunad ja vinnutatud lambaliha olid teada-tuntud ka piiri taga. Vormsi omas kuulsust suvituskohana. Rannarootslaste ligi 700 aastane asustuse ajalugu katkes 1943/44 kui põgeneti, valdavalt Rootsi. 

Nõukogude ajal jäi Vormsi Nõukogude Liidu suletud piiritsooni, kuhu külalised pääsesid vaid lubadega, paadiga merele minek oli piiratud. Nõukogude perioodi algusaastail tegutsesid saarel mitu kolhoosi ja kalurikolhoos, mis hiljem ühinesid. Vormsil kasvatati vilja ja kartulit, peeti veiseid, lambaid ja sigu, majandati metsa. 
Praegu elab saarel ligi 330 elanikku, peamisteks tegevusaladeks turismiteenindus, põllu- ja metsamajandus, ehitus; kalapüük on vaid oma tarbeks. Saarel tegutseb Lasteaed - Põhikool.



International Union for Conservation of Nature (IUCN)

Rahvusvaheline Looduskaitseühing IUCN on valitsusväline organisatsioon mis tegeleb looduskaitsega alates 1948-ndast aastast. Alates 2004 aastast on IUCN ametlikult Baltic Green Belt (Balti Rohevöö) algatuse toetajaks.

European Green Belt (Euroopa rohevöö) algatus on visioon, kuidas luua alus ökoloogilisele võrgustikule mis kulgeks Barentsi merest Musta mereni ning hõlmaks mitmeid loodusliku mitmekesisuse seisukohast kõige olulisemaid elupaiku ja peaaegu kõiki Euroopa biogeograafilisi regioone.

Järgides kurssi, mis suures osas kattub endise ida-lääne piiriga, ühe rangeima barjääriga ajaloos, sümboliseerib see globaalseid pingutusi ühtse, piire ületava looduskaitse ja jätkusuutliku arengu nimel. Veel enam, algatus püüab inimtegevust paremini harmoniseerida looduskeskkonnaga ja parandada kohalike kogukondade võimalusi sotsiaalmajanduslikuks arenguks.

Green Belt kaitsealade võrgustik aitab kaasa loodusliku mitmekesisuse säilimisele – peamiselt tasakaalustades haldusmeetodeid mõlemal pool piiri. Rohevöö ühendab rahvus- ja loodusparke, biosfääri kaitsealasid ja seob kaitstavad alad kaitsmata aladega piki või teisel pool piire ning toetab looduse kaitsel põhinevaid regionaalarengulisi algatusi

Green Belt on algatus, mis on kohandatud sobimaks konkreetsesse poliitsituatsiooni ja kaasaegsetesse arengutesse, keskendudes mitmetele Euroopa kõige mõjusamatele ja hapramatele maastikele. Euroopa rohekoridoril on võimalus haarata üks maailma juhtivamatest inimeste eraldatust kujutavatest sümbolitest ja kasutada seda tuleviku Euroopa looduskaitse kujundamisel.

Antud projektiga ühendab IUCN Balti rohekoridori alasse jäävad riigid mõlemapoolse kasu nimel ülejäänud algatusega (Euroopa Rohevöö) . Nõnda võimaldatakse Baltic Green Belt algatusele  „emaprojekti“ kogemuste ja teadmiste kättesaadavus ning vastutasuks paisatakse Balti rohevöö projekti käigus kogutud informatsioon ja avastused kõikide ülejäänud asjaosalisteni.  


Läti: sõjaväe pärand kui ökoturismi arendamise võimalus

Lätimaale, Riia lahe rannikule jääv Balti Rohevöö lõik on umbes 300 kilomeetrit pikk. Lõunapoolne osa sellest jääb ajaloolise Kuramaa, põhjapoolne aga Liivimaal aladele. Et Nõukogude Lätis oli eraisikute pääs rannaaladele eriti rangelt reglementeeritud, ei toimunud neis piirkondades tol perioodil suuremat arendustegevust ja loodus sai rahus võimutseda. Samas on Teise maailmasõja ja sellele järgnenud Nõukogude perioodi pärand Läänemere kagurannikul tavapärane nähtus. Rannikule laiali puistatud kümned endised sõjaväeobjektid (punkrite, ladude ja kindlustuste varemed) annavad tänapäeva turismiarendajatele ainulaadse võimaluse järgida säästva arengu ettekirjutusi nii keskkonna-, majanduse kui ka sotsiaalses vallas. 
Üks sellistest sõjaväe tegutsemisjälgi peegeldavatest objektidest on Põhja-Kuramaa kitsarööpmeline raudtee, mis ehitati Teise maailmasõja päevil Saksa okupatsiooni ajal puidu transportimiseks. Läti Maaturismi Ühendus Lauku Ceļotājs koos Slītere Rahvuspargi juhtkonnaga kavatsevad loodus- ja kultuuripärandit kombineerides muuta kunagise raudtee ainulaadseks turismiobjektiks.


Leedu: rannaalade kaitse

Leedu ranniku kaarti vaadates hakkab esimesena silma 100 kilomeetri pikkune Kura säär, mida Leedu jagab Venemaa Kaliningradi oblastiga. See kitsas liivariba, millel asuvad Läänemere piirkonna kõrgeimad liivaluited, kannatab tõsise erosiooni all. Et kohalik rahvuspark ja arvukad turismiettevõtted meelitavad igal aastal kohale ohtralt rahvusvahelist publikut, on vajadus loodusväärtuste hoidmisele suunatud rannikukaitsemeetmete järele ilmselge. 

Kura säärele sarnaseid erosiooniprobleeme kohtab ka Pajurise rannakaitsealal, mis kujutab endast Leedu ranniku riikliku kaitse all olevat osa ja ulatub riigi peamise turismimagneti Palangani. Looduspargi pindala hõlmab 5033 ha maismaad ja 30 km Läänemerd. Pargi territooriumil rakendatakse erinevaid rannakaitsemeetodeid, nt liiva juurdevedu randadesse. Hiljutistes rannaalade kaitset käsitlevates dokumentides nimetatakse esmatähtsaks loodusmaastike säilitamise ja looduslike rannavallide moodustumise protsesside ning rannaalade kaitse ja kasutamise ühtset koordineerimist. Neid eesmärke pole aga sugugi igal pool sihikindlalt ellu viidud. Balti Rohevöö projekti raames kavatseb Klaipeda Ülikooli Rannaalade Uurimise ja Planeerimise Instituut välja töötada rannaalade eduka kaitsmise ja säilitamise plaani, millest saab sümbioos uuringutest, seadusandlusest ja kavade elluviimisest. Instituut keskendub põhjalikule teaduslikule uurimistööle, mille objektideks on integreeritud rannikukorraldus, keskkonnamõjude ja riskide hindamine, geoloogilised, geofüüsilised, bioloogilised ja ökoliigilised uuringud, kliimamuutuste prognoosimine ja ökosüsteemide modelleerimine. Projekti tegevused teostatakse koostöös Pajurise Looduspargi juhtkonnaga ja valitsusvälise organisatsiooniga Zvejone, kes vastutab üldsuse Rohevöö-alase teadlikkuse tõstmise ja teavituskampaaniate korraldamise eest.


Poola: ökoloogilise põllumajanduse edendamine

Poola Roheline Ühendus Gaja tegeleb laiapõhjalise, kuid väga olulise ja päevakajalise teema - eutrofeerumisega.

Poola liivarannad ja rannakaljud on maismaaga ühenduses põhjavee äravoolu ja suuruselt teise Läänemerre suubuva jõe Oderi sissevoolu kaudu, mis lookleb läbi rohkem kui poole riigi. 99% 800 kilomeetri pikkuse rannariba veekvaliteedi puudustest saavad alguse sisemaalt. Enamik toitainete põhjustatud merereostusest tuleneb põllumajandusest. Poolas on kokku umbes 2,6 miljonit talumajapidamist, 18,5 miljonit hektarit põllumajandusmaad, enam kui 14 miljonit siga, 5,6 miljonit veist ja 150,6 miljonit kodulindu. Intensiivne tööstuslik põllumajandus on ka põhjus, miks Poola on suurim lämmastiku ja fosfori lekitaja Läänemerre. Kuna Poola põllumajandus liigub tootmise kasvu suunas, suureneb Läänemerre sattuvate toitainete kogus tulevikus veelgi. Seetõttu tuleb tööstusliku loomakasvatuse mõju sellele piirkonnale vähendada ja innustada talunikke keskkonnasõbralikumaid põllumajandusviise rakendama. Balti Rohevöö tegevus Poolas ongi keskendunud käesoleva olukorra parandamisele.

Pilootprojektil on kaks peamist tegevussuunda: talunike otsene nõustamine ja väljaõpetamine ning loomakasvatuste jälgimine kooskõlas rahvusvaheliselt määratud nõuetega nagu näiteks hiljuti uuendatud Euroopa Liidu saastuse kompleksset vältimist ja kontrolli käsitlev direktiiv. Pilootprojekti põhiline täideviija Gaja on valitsusväline organisatsioon, mis tegeleb aktiivselt loodushoiu, keskkonnakaitse ja kodanikuühiskonna teadlikkuse tõstmisega juba alates 1993. aastast. Gaja keskendub näiliselt juba maamunalt kadunud nähtuste (haruldased ja ohustatud liigid, traditsioonilised maastikud, austus Maa vastu) lõpliku hääbumise ennetamisele. Töö hõlmab uuringuid, harivaid kampaaniaid, Läänemere reostatuse alase teadlikkuse tõstmist. Ühenduse tegevust toetavad mitmed riiklikud struktuurid.


Saksamaa: rannaalade jätkusuutliku arendamise poliitika ergutamine

Saksamaa Balti Rohevöö pikkus on umbes 1750 km, millest suurem osa jääb Mecklemburg-Vorpommerni liidumaale. Et tegu on armastatud suvituspiirkonnaga, olid rannad ka Raudse Eesriide päevil osaliselt avatud, kuid ulatuslikud alad muudeti siiski kinniseks piiritsooniks. Eriti rangelt oli avalikkusele keelatud Lääne-Saksamaa sissepääsukoridori lähistele jääv piirkond. Ida-Saksamaa poolele püstitati valvesüsteeme ja liikumiskeeld kehtis kohati kuni viis kilomeetrit sisemaa suunas. Rannakülade inimesed asustati ümber ja nii jäi sealne keskkond inimtegevusest pikaks ajaks puutumata. Samas Lääne-Saksa elanikel lubati endisele piirile küllalt lähedale reisida.

Tänapäeval on Mecklemburg-Vorpommerni maha märgitud tihe rahvusliku looduskaitse- ja Natura 2000 alade võrgustik, kus säilitatakse mitmeid väga erinevaid elupaikasid nagu rannikulaguunid, rannakaljud, liivarannad, vallrahud, saared ja estuaarid. Neid looduse imetegusid ohustavad aga elektrijaamade ehitus, gaasitorud, hiiglaslikud hotellikompleksid, liiva kaevandamine ning mere- ja maismaareostus. Saksamaa Balti Rohevöö projekti peaeesmärk on nende oluliste ja ainulaadsete alade (nii maal kui merel) turvamine, mille tarbeks luuakse kohalikke ametivõime, valitsusväliseid organisatsioone ja kohalikke elanikke hõlmav võrgustik, et loodushoiu-alast teavet ja kogemusi jagada. Teiseks valupunktiks on majandusprojektide elluviimise edendamine, mille saavutamiseks võetakse osa planeerimiskavade koostamisest. Lisaks toetab projekti tegevusi rahvusvaheline lobitöö. Mõlemaid eesmärke aitab täide viia BUND-i (organisatsiooni Friends of Earth Saksamaa osakond) kaks Läänemere piirialadel tegutsevat haru. BUND Schleswig-Holstein keskendub rahvusvahelisele lobitööle ja BUND Mecklemburg-Vorpommern piirkondliku võrgustiku laiendamisele.